Algne Macintosh ehk “Mac” oli oma aja tipptehnoloogiaga varustatud. Sellel oli Motorola 68000 protsessor, mis töötas sagedusel 8 MHz, 128KB RAM-i ja 9-tolline mustvalge ekraan. Kuid mis tõeliselt eristas seda arvutit, polnud mitte riistvara, vaid tarkvara.

Esimest korda said kasutajad suhelda arvutiga graafilise kasutajaliidese kaudu – akende, ikoonide ja hiire abil. MacWrite ja MacPaint olid esimesed rakendused, mis näitasid maailmale, mis on võimalik. Ei mingeid keerulisi tekstikäsklusi; arvuti kasutamine muutus visuaalseks, intuitiivseks ja loovaks.

Apple’i turunduskampaania positsioneeris Macintoshi tööriistana üksikisikutele, mitte ainult suurtele ettevõtetele. Reklaamid rõhutasid loovust ja uuenduslikkust, meelitades kunstnikke, disainereid ja mõtlejaid, kes soovisid vabaneda traditsiooniliste arvutite piirangutest.

Macintoshi esmaesitlusel esitles Steve Jobs arvutit vaimustatud publikule. Vaatamata sellele murrangulisele hetkele ei plahvatanud müük aga oodatult. Macintoshi ootas ees tihe konkurents IBM-i PC-dega, mis juba domineerisid ärimaastikul.

Maailm väljus globaalsest majanduslangusest. 1980. aastate algust iseloomustas kõrge tööpuudus, inflatsiooni tõus ja naftakriiside järelmõjud. Majanduse taastumine oli aeglane ja paljud tarbijad olid ettevaatlikud kallite elektroonikatoodete ostmisel.

Macintoshi hind oli 2495 dollarit, mis tundus keskmise tarbija jaoks kallis, eriti võrreldes odavamate alternatiividega. Majandusliku ebakindluse ajal muutus hinnasilt laialdasema kasutuselevõtu takistuseks.

Vaatamata neile varajastele raskustele kujundas Macintosh hiljem personaalarvutite tulevikku. Selle julge disain, kasutajasõbralik liides ja keskendumine loovatele isikutele lõid aluse Apple’i jätkuvale edule.

Macintoshist sai sümbol teistmoodi mõtlemisele, normide väljakutsetele ja tehnoloogia võimaluste piiride nihutamisele. Sellest julgest algusest 1984. aastal algas Macintoshi revolutsioon, mille mõju on tunda tänapäevalgi.

The post 1984 Macintosh – Revolutsiooniline arvuti first appeared on Digitugi.

Mul hakkas just Office aastane litsents otsa lõppema, ning plaanis oli nii ehk naa seda pikendada, tarkvarafirma juba saatis 100 eurose arve välja ning plaanis lähipäevil selle summa mu kaardilt maha võtta.

Kuid jah, selgus, et litsentsi saab ka odavamalt – ostad tahvelarvuti, saad litsentsi veel pealekauba. Varem olen lennujaamades lendu oodates tehnikapoodides näperdanud aja parajaks tegemise ja silmaringi arendamise eesmärgil uusi Windows 10 baasil miniarvuteid, mis tundusid ülimalt kiired, hästi disainitud ja mõnusalt kompaktsed. Tõdesin, et lõpuks ometi on Windows suutnud teha kiire operatsioonisüsteemi, mis reageerib su liigutustele hetkega ja on oma lakoonilisuses kena.  Eelnevalt kasutasin vaheldumisi OS X ja Win7’t ning mu eelistus kaldus Mäkile. Kõik töötas alati kiiresti ning oli lisaks kõigele kaunis, värvid alati erksad, ning kasutamisel tunne, et seade töötab sinuga ühes rütmis, aimates su liigutusi ette.

Kuid jah, Windows oli teinud suure hüppe ja lahti saanud sellest, et süsteemid ei tööta või on aeglased, samuti suutsid nad teha seda, mida pole varem suudetud. Operatsioonisüsteem näeb sama välja nii tahvlis, arvutis kui ka mobiilis. Samuti on üle pilveteenuse kõik mugavalt sünkroniseeritud. Taustapilt vahetub igas seadmes, nagu ka süsteemi üdised seaded.

Tuleme tagasi pisikese Linx tahvli juurde, olen sellega toimetanud paralleelselt Lenovo laptopile pea nädala, tillukesel ekraanil on piisavalt heledust ja värvi ning mis peamine, tal on hea punktitihedus. Seda ei saa võrrelda Retina 3-megapixlise silmale tajumatu punktitihedusega, kuid kõik vajalik on olemas ning punkte on ekraanil rohkem, kui keskmisel odavklassi 250 eurosel sülearvutil.

Kunagi aastate eest Jannoga tahvelarvuti poodi pidades puutusime igapäevaselt noorte lootusrikaste inimestega kokku, kes lootsid 59 eurose tahvelarvutiga asendada oma laptopivajaduse puht pragmaatilisel kaalutlusel – netis saab käia, filme vaadata ja kirjadele vastata, mida veel tahta? Paljud nii tegidki, ostsid pisikese tahvli ja kasutasid seda, asendasid oma lauaarvuti tillukese puutetundliku ekraaniga.

Kas nad said hakkama? Jah kindlasti, ning hoidsid sealjuures kokku tubli summa raha, mille eest näiteks vaadata maailma või osta odav õõtsuti-tüüpi jalgratas, millega nädalavahetustel mööda kerg-liiklusteid või terviseradu värsket õhku nautida.

Nädal kasutust, ning mõte sellest, et tilluke seade võiks asendada täiesti mu vana hea kolme ja poole kilose laptopi tahab siiski harjutamist. Kui ma arvuti abil ei teeks tööd – ei hooldaks kodulehti ega veebisüsteeme, siis ma täitsa teekski nii, et ei tassiks rasket sülearvutit kaasas. Vaataks õhtul uudiseid ja vestleks Skypes, sekka kiikaks Youtubest mõne värske klipi, tundes rõõmu tehnika arengust.

Jah tehnika on arenenud, kunagi undas sama tööd tehes priskes metallkastis terve süsteem, mis vajas eraldi lauda, kuhu alla see mahutada ja lisaruumi laual priske monitori jaoks. Ekraani pikslitihedus oli enamasti 800×600 või isegi vähem ning eriti ruumimahukate tööde jaoks hangiti lauale mitmeid lisamonitore, et kõik vajalikud aknad ikka ära mahuksid. Enamasti mahtusid ka, ja kui ei mahtunud, siis mõeldi mõni kaval rakendus, mis seda võimaldas. Kuid see on eelmise sajandi ajalugu, ning sellest mõnes teises postituses.

Aga jah, et tillukese tahvli võiks mõneks pikemaks kirjatööks kasutusele võtta, otsisin talle juurde Bluetooth klaviatuuri, mis ühendus ilma juhtmeta ja mille kaas tekitas mugava hoidiku tahvlile. Mis mind hämmastas, et Windows 10 on tahvelarvutis  täisväärtuslik pügamata operatsioonisüsteem, kui lülitan tahvelarvuti funktsiooni välja, saan trükkida välise klaviatuuriga, nõnda, et ekraanile ei ilmu pidevalt puutetundlikku klahvistikku.

Siiski jah, suuremaid arvutitöid on mugavam siiski teha arvutiga, pisikese seadmega on mõnus infot koguda, kerges vestluses viibida või Netflixist filme vaadata. Tal on lisaks veel ka HDMI väljund, mis võimaldab filme vaadata toa seinalt videoprojektoriga või siis esitlusel slaide seinale kuvada ja loengut pidada või toote tugevusi välja tuua. See tunnetusliku kiiruse tunne ei kao. Aknad viskuvad ülikiirelt ekraanile ja tunne on äge.

Kui võrrelda Linx-i toodetud 10-tollise tahvliga, siis ekraani suuruse erinevusele lisaks saab suurema aku ja rohkem RAM-mälu, tervelt 2 Gb jagu, kuid protsessor on sama ja sisemine salvesti samuti, lisaks on ka ekraani punktitihedus sama, ehk siis ei saa oluliselt paremat ekraani, kuigi hinnas tuleb arvestada pea 200 eurose väljaminekuga, kui lisame veel Linxi klaviatuurkaaned, siis on väljaminek isegi suurem ja on sama mis 13-15 tollise sülearvuti puhul. Ehk siis 7-tolline on igati korralik tükk, mis ei jää suuremast oma võimekuse poolest alla, ning annab selle eelise, et kui tahad põgeneda linnamürast metsa või maale ja ei plaani seal tegeleda veebiarenduse või video montaažiga on see seade igati hea kotti viskamiseks.

The post Elu võimalikkusest 7-tollisel tahvelarvutil first appeared on Digitugi.

Lihasedki kärbuvad, kui neid ei kasuta, sama on mõistusega. Kui asendame mõistuse, siis ühiskonna summaarne intelligents käib alla. Puutetundlikud süsteemid tekitavad varases nooruses kasutama asudes ärevushäireid, mida tuleb alla suruda medikamentidega. Arvame, et juhime masinaid, kuid kas see on nii? Jah hetkel on see nii. Robotid on asendanud tehasetöölised, raamatupidajad ning juba on plaan astuda varvastele juristide. Rongid sõidavad juhtideta ning inimene on kaasas vaid evakuatsiooni juhtimiseks. Elame justkui ideaalses maailmas, mis teeb üha rohkem meie eest ära, võttes üle rolle ja muutes tööturu sisu.

Samas ei tohiks segi ajada automatiseerimist ja iseõppivaid süsteeme, paljuski on tööstusrevolutsioon läbi automatiseerimise muutnud turgu. Üksi sensoritel põhinevatest süsteemidest on vähe, tehisintellekti rakendamiseks on tarvis, et süsteem õpiks ise ning langetaks selle põhjal otsuseid.

Kogu turg muutub, oskused mida vajame tulevikus on raskemini prognoositavad. Robootika ja tehisintellekt on ametid, mis toidavad tulevikus nende valdajaid, kuid kaotavad üha rohkem töökohti valdkondades, kus nad kasutust leiavad. Lihtne postiljon on saamas minevikuks tema kohta noolivad lendavad või sibavad robotid, mis saadetise kiiremini ja mugavamalt meieni toovad. Juba on pakiautomaadid muutnud postipaki turgu. Mida teevad tööta jäänud postiljonid, kes paljuski andsid enda parimad aastad sideettevõtte heaks ning nüüd on oma 30-aastase postitöö kogemusega tööturul üleliigsed?

Majad ja ehitus on liikumas 3D-printerite valdkonda, seega võib pidada ohuks, et lähitulevikus kaob terve põlvkond ehitajaid, keda turg enam ei vaja. Maavarade kaevandamine, rõivatööstus, autotööstus, kõik on liikumas selleni. Marsi vallutamine ja sellel ühiskonna loomine on samuti võimalik tingimustes, kus masinad ehitavad, juhivad ja kavandavad masinaid. Ise kastev lillepott näitab teed põllumajanduse robotiseerimisele. Iseteenindus kassad on juba muutnud kaubandust, üks kassapidaja jälgib kümmet kassat ostukeskuses.

Mida siis inimene eksistentsiks tegema peab, millega tegeleb. Veedab vaba aega, kuidas ta seda teeb, arvestades, et raha teenimine oma oskustega on üha keerukam ja nõuab konkureerimist tehismõistuse arutusjõudlusega. Juba täna otsustab tehislik loogika finantsturgude lainetuste ja investeerimise üle. Eelmise sajandi lõpul sirgunud pilvelõhkujate linnakud, kus enne võtsid valdava ruumi finantsasutuste töökohad haigutab muutuste hõng. Pangad kolivad tühermaale ehk pilve. Pilved jällegi paiknevad odavamal ärimaal suurte serverimassiividena.

Kuhu liigub tulevik ja milline on selles süsteemis inimese roll? Kas keskmise indiviidi roll on olla pagulane ressursisõdades ning saada toetust sotsiaalsüsteemidest? Mis motiveerib teda pingutama, et jõuda rongile, millele jõudmist raskendab süsteemide üha kasvav kasutuslihtsus, meedia ning eskaleeruv kontroll vabaduste üle. Inimene on selles süsteemis vaid siis konkurentsis, kui ta suudab luua süsteeme, mis kaotavad, mitte ei loo uusi töökohti või siis, siis kui ta on tööjõuna odavam kui automatiseerimine ja robotiseerimine.

Kuidas muutub tehisintellekti ajastul kinnisvara arendus, tootearendus? Kas pilvelõhkujate piirkonnad jäävad tühjaks. Inimeselt võetaks õigus juhtida süsteeme, sest inimfaktor on viimase sajandi suurimate tehnikavigade peamiseks põhjustajaks. Valed otsuses, nii vajalik pingetaluvus ja otsuste kiirus ning täpsus.

Üldlevinud arvamus on, et tehismõistus lahendab kõik probleemid, kuid kas see on nii? Kui palju on hetkel süsteeme mis on tõeliselt intelligentsed, või siis vaid teesklevad seda?

Kes pole loonud tehisintellektil baseeruvat süsteemi usub, et see on kõikvõimas ja me saame teha mida iganes – pole piire. Kuid piirid on, piirid on meie teadmistest ja üha lihtsustuvas maailmas.

Suudame luua süsteeme juba loodud algoritmide baasil. Kasutame programmeerimise abivahendeid, mis loovad lahendusi, mis oma olemuselt pole optimaalsed, neis on sees summaarne tehnoloogiline viga, mis tuleneb teadmatusest ning võimalusest kasutada üha rohkem arvutusjõudlust. Kuid kuidas on see seotud tehismõistuslike süsteemidega? See näitab süsteemide arendamise mõtteviisi, pane süsteem kokku olemasolevatest osadest, mõtlemata sellele kui palju kulutab süsteem energiat päringute ja andmevahetuse näol. Tehisintellekt on moesõna, mida püüame pista oma süsteemidesse, rõhutades nende konkurentsieelist see on justkui moesõna nagu olid mega, turbo, 3D jne.

Mis juhtub inimesega, kellele ühiskond sisendab, et ta on üha väärtusetum, sest ta ei loo kasu, ta on ülalpeetav teiste loodud süsteemide poolt. Talt saab võtta vabadusi, teda saab sundida lennujaamades läbivalgustavasse skännerisse astuma, teda võib sundida üha vähem mõtlema, ning õpetada ümber odavaks tööjõuks. Ta peab tarbima teenuseid, mis on ta sihtgrupile määratud nii finants, tervishoiu, kui toiduaine tööstuste poolt. Hoidku selle eest, et ta läheb maale ja püüab endale midagi ise kasvatada, see on ohtlik, äkki ta lööb enesele hangu jalga ja siis peab süsteem selle eest vastutama ja teda ravima. See ongi heaolu pahupool, vabadust tegutseda tuleb piirata, et see ei piiraks teiste vabadust. Miks me peame ravima koerahammustuse saanud maainimest, kui saame ühiskondlikult teha tal maal viibimise võimalikult ebamugavaks, piirates ära transpordi ja enese elatamise võimaluse, et ta põgeneks linna või siis nutikalt loodud hotellihinnaga kuid 100% igapäevase täitumisega vanadekodusse.

Koolitused peavad olema lihtsad ja kergesti läbitavad, huvitavad. Kuhu on kadunud tuupimine, ning faktiteadmised? Vastus on Google päringu kaugusel. Me ei mäleta oma tuttavate sünnipäevi kui näoraamat neid meelde ei tuletaks. See on vabadus tegeleda mõttevabaduse nautimisega. Mis siis jääb üle, kuidas seda vabadust nauditakse? Mida tehakse? Järjekordne kokaraamat või kootud innovaatilise prillikotiga hipiturul laupäeviti ostjat otsides oma nutikust imetledes oodates, millal see kott hakkab paarikümne euri eest hoidma kellegi puuraamidega prilli.

Tehismõistus arenes tormiliselt II-maailmasõja järel ning ajal, kui oli tarvis koode murda ja morset lugeda. Sellest ajast peale on paljuski muutunud süsteemide kiirus, kuid algoritmid, näiteks süvaotsingu algoritmid üle graafide on kasutusel tänaseni.

Milline on siis tulevik? Väidetavalt ei suuda tehismõistus olla loominguline ehk juhuslik. Loomemajandus võib ohata kergendatult, töökohad mis on selles majandusharus pole ohus, kuid kas ikka on nii. Miks tehismõistuse silmapaistvad arendajad, mingil eluhetkel, kui mõistavad, et nende loodu võib maailma mõjutada, mitte paremuse poole, loobuvad valdkonnast, et mitte panustada sõjatööstuse hüvanguks? Miks tehnoloogia areng tammub ringiratast iseenese ideid lõputult kopeerides ja korrates? Miks maailm ei muutu turvalisemaks, kuigi naeratust oskab tuvastada iga pisike seebikarp-fotokas. Miks me endiselt panustame tädi-liidesele kui valvame pokri pistetud roolijoodikut, kes end siis kõigi valvekaamerate nähes salli abil elust välja lülitab? Kedagi ei huvita ja keegi tegelikult ei tee seda tööd, mis talt eeldatakse.

Jah, me oleme varsti oma autodes vaid reisijad ja metsik lääs, kus hobusega kapata kuhu ja kuidas tahad on läbi, see on läbi ka internetis. Internet on reguleerunud ja reguleerub üha.

Kas tasub püüelda ja kulda kaevata, ettevõtlust arendada, töökohti kaotada lootuses neid luua ning süsteeme optimeerida? Jah tasub ikka, tegutsemine tagab liikuvuse ning meil on vähem tarku süsteeme kui me tegelikult arvame.

The post Tehisintellekti tulevik first appeared on Digitugi.

Vaata: velomarket.ee

Logo ja bränding

Logo kujundusel oli aluseks pisut Ameerikalik 1930. stiilis kirjastiil, mille ühendasin jalgrattatee ikooliga. Velomarketi projekt oli selles mõttes väga avatud, et ka nimi velomarket kujunes töö käigus. Eelduseks oli, et nimi peab olema mõistetav olenemata tarbija ja tarnija keelest – näiteks Sinu Rattapood ütleb Hiina või Hollandi rattatootjatele üsna vähe, samuti ei kõneta see nimi kuidagi Eestis elavat ja eesti keelt emakeelena mitte rääkivat klienti. Sõelal olid nimed Cityvelo, Velo24, E-velo, 100velo, Velo Vello, Velo Shop ja veel palju teisi nimesid.

Blogi

Kindlasti on mõtekas ka Velomarketi blogi avada, kus on postitusi erinevatel rattateemadel hooldusest, sõidutehnikast ja lihtsalt mõtetest.

[envira-gallery id=”1911″]

Päise emotsioonipilt

Emotsioonipildid on lehel kahest kihist koosnevad, ehk siis tekst on iga pildi peale CSS-kihina pandud ja seeläbi saab ka igale taustapildile panna peale erinevaid tekste, mis annab mõne tausta ja paljude tekstidega väga mitmeid võimalusi.

[envira-gallery slug=”velomarket-paisepildid”]

Esi- ja sisulehed

Esilehel on kasutusel kujunduskavandisse ehitatud ikoonid, kus on valikus üle paarisaja ikooni. Ikoonide puhul saab valida ikooni ja tausta värvi.

Sisulehtede haldus on väga paindlik. Saad valida ridadesse erinevaid mooduleid: tavatekst, pilt, slaider, google map, kontaktvorm, ikoonidega tekst. Ning seda on võimalik kasutada kõigil sisulehtedel nagu ka esilehel. Igal real saab eraldi valida veergude arvu, mis võimaldab mitmekesist ja visuaalselt kaunist lehe küljendust. Pildinäites on toodud sisuleht ratta kirjeldusega, mille kõrval 3 fotot.

[envira-gallery id=”922″]

The post Velomarket.ee koduleht, logo ja bränding first appeared on Digitugi.

Mis siis teeb laserprojektori heaks või paremaks vanast heast surugaas projektorist? Nimelt on laser väga kontsentreeritud valgusallikas ja valguse lainepikkus vägagi täpselt paigas. Xenon-lamp projektoril on hajuvus suur ja ka kaod suuremad. Kuhu valgus siis kaob? Xenon-lambil on eluiga, ehk siis kui satud vaatama filmi kinos, kus lambi eluiga hakkab lõppema, siis võib kaduma minna kuni üks kolmandik värvist ja kontrastist, sama projektoriga 3D-filmi vaatamise puhul, kus prisma jagab pildi veel kaheks valguskanaliks on tulemus veelgi ähmasem ja kaod suuremad, sest algsest 30k lumenist on vana lambi puhul haihtunud kolmandik ja järelejäänust läheb pool kaduma 3D-pildi tegemiseks. Seega võib ruumiline kinoelamus nadiks jääda.

Laserkinos on projektsioonilambi asemel kinoprojektoris laserid, mille lainepikkust muudetakse liigutatavate peeglite abil, iga piksli kohta pildil on laserdiood. See teeb projektori hinna kalliks, kuid samas jääb ära projektori lampide vahetus.

Samas on ka laserprojektorite puhul lisaks hinnale veel ka tervise küsimus, kas vaataja nägemine pärast kinokülastust säilib? Esimene projektor on USA-s üles seatud ning käivad kooskõlastused kohaliku terviseametiga.

Projektile on õla alla pannud Microsofti osanik Paul Allen, kes rahastab laserkino arendusprotsessi.

Laserkino võimaldab suuremat kaadrisagedust ja pildi resulutsiooni, see omakorda seab kõrgemad nõuded projektsiooniseadmetele, kiiremad graafikaprotsessorid ning rohkem salvestusmeediumi ruumi neelavad filmid. Samas muudab see kogu filmitööstust, sest on tarvis ka paremat tehnikat filmi üles võtmisele ja töötlusele. Samuti muudab see mitmeid kõrvalharusid, näiteks salvestusseadmeid ja võrgutehnoloogiat. Suurem andmemaht nõuab suuremaid kõva- või mälukettaid. Pildi suurem resolutsioon ja kaadrisagedus nõuab kiiremat võrguühendust. Mingi ajanihkega jõuab see kõik ka kodukino süsteemidesse, näiteks täna juba müügil olevad 4k telerid ja 4k striimitavad telekanalid ning filmilaenutus keskkonnad.

The post 3D kino laserprojektorid first appeared on Digitugi.

Huvitav on see, et LiPo akutehas hakkab varustama akudega Tesla autotehast, et mitte sõltuda energiaturu hinnakõikumistest. Vabriku energiapanka talletatakse öist energiat, mida siis päeval tootmises kasutada. Lisaks müüakse akupakke majapidamiste päikese ja tuuleenergia süsteemidele.

Tesla pikem plaan on tegeleda elektrilennundusega, ning see valdkond vajab samuti energiapanku.

Sellise tehase puhul on tehnoloogiarisk päris suur, kui lähitulevikus akude tehnoloogia muutub, siis võib olla investeering kasutu, kuid hetkel tundub see mõistliku kiire tegutsemisena.

The post Tesla uus patareivabrik first appeared on Digitugi.