Milline ta on tulevik, süsteemid loovad süsteeme ning inimese mõttetegevus globaalselt üha atrofeerub. Peame igapäevaselt üha vähem mõtlema.
Lihasedki kärbuvad, kui neid ei kasuta, sama on mõistusega. Kui asendame mõistuse, siis ühiskonna summaarne intelligents käib alla. Puutetundlikud süsteemid tekitavad varases nooruses kasutama asudes ärevushäireid, mida tuleb alla suruda medikamentidega. Arvame, et juhime masinaid, kuid kas see on nii? Jah hetkel on see nii. Robotid on asendanud tehasetöölised, raamatupidajad ning juba on plaan astuda varvastele juristide. Rongid sõidavad juhtideta ning inimene on kaasas vaid evakuatsiooni juhtimiseks. Elame justkui ideaalses maailmas, mis teeb üha rohkem meie eest ära, võttes üle rolle ja muutes tööturu sisu.
Samas ei tohiks segi ajada automatiseerimist ja iseõppivaid süsteeme, paljuski on tööstusrevolutsioon läbi automatiseerimise muutnud turgu. Üksi sensoritel põhinevatest süsteemidest on vähe, tehisintellekti rakendamiseks on tarvis, et süsteem õpiks ise ning langetaks selle põhjal otsuseid.
Kogu turg muutub, oskused mida vajame tulevikus on raskemini prognoositavad. Robootika ja tehisintellekt on ametid, mis toidavad tulevikus nende valdajaid, kuid kaotavad üha rohkem töökohti valdkondades, kus nad kasutust leiavad. Lihtne postiljon on saamas minevikuks tema kohta noolivad lendavad või sibavad robotid, mis saadetise kiiremini ja mugavamalt meieni toovad. Juba on pakiautomaadid muutnud postipaki turgu. Mida teevad tööta jäänud postiljonid, kes paljuski andsid enda parimad aastad sideettevõtte heaks ning nüüd on oma 30-aastase postitöö kogemusega tööturul üleliigsed?
Majad ja ehitus on liikumas 3D-printerite valdkonda, seega võib pidada ohuks, et lähitulevikus kaob terve põlvkond ehitajaid, keda turg enam ei vaja. Maavarade kaevandamine, rõivatööstus, autotööstus, kõik on liikumas selleni. Marsi vallutamine ja sellel ühiskonna loomine on samuti võimalik tingimustes, kus masinad ehitavad, juhivad ja kavandavad masinaid. Ise kastev lillepott näitab teed põllumajanduse robotiseerimisele. Iseteenindus kassad on juba muutnud kaubandust, üks kassapidaja jälgib kümmet kassat ostukeskuses.
Mida siis inimene eksistentsiks tegema peab, millega tegeleb. Veedab vaba aega, kuidas ta seda teeb, arvestades, et raha teenimine oma oskustega on üha keerukam ja nõuab konkureerimist tehismõistuse arutusjõudlusega. Juba täna otsustab tehislik loogika finantsturgude lainetuste ja investeerimise üle. Eelmise sajandi lõpul sirgunud pilvelõhkujate linnakud, kus enne võtsid valdava ruumi finantsasutuste töökohad haigutab muutuste hõng. Pangad kolivad tühermaale ehk pilve. Pilved jällegi paiknevad odavamal ärimaal suurte serverimassiividena.
Kuhu liigub tulevik ja milline on selles süsteemis inimese roll? Kas keskmise indiviidi roll on olla pagulane ressursisõdades ning saada toetust sotsiaalsüsteemidest? Mis motiveerib teda pingutama, et jõuda rongile, millele jõudmist raskendab süsteemide üha kasvav kasutuslihtsus, meedia ning eskaleeruv kontroll vabaduste üle. Inimene on selles süsteemis vaid siis konkurentsis, kui ta suudab luua süsteeme, mis kaotavad, mitte ei loo uusi töökohti või siis, siis kui ta on tööjõuna odavam kui automatiseerimine ja robotiseerimine.
Kuidas muutub tehisintellekti ajastul kinnisvara arendus, tootearendus? Kas pilvelõhkujate piirkonnad jäävad tühjaks. Inimeselt võetaks õigus juhtida süsteeme, sest inimfaktor on viimase sajandi suurimate tehnikavigade peamiseks põhjustajaks. Valed otsuses, nii vajalik pingetaluvus ja otsuste kiirus ning täpsus.
Üldlevinud arvamus on, et tehismõistus lahendab kõik probleemid, kuid kas see on nii? Kui palju on hetkel süsteeme mis on tõeliselt intelligentsed, või siis vaid teesklevad seda?
Kes pole loonud tehisintellektil baseeruvat süsteemi usub, et see on kõikvõimas ja me saame teha mida iganes – pole piire. Kuid piirid on, piirid on meie teadmistest ja üha lihtsustuvas maailmas.
Suudame luua süsteeme juba loodud algoritmide baasil. Kasutame programmeerimise abivahendeid, mis loovad lahendusi, mis oma olemuselt pole optimaalsed, neis on sees summaarne tehnoloogiline viga, mis tuleneb teadmatusest ning võimalusest kasutada üha rohkem arvutusjõudlust. Kuid kuidas on see seotud tehismõistuslike süsteemidega? See näitab süsteemide arendamise mõtteviisi, pane süsteem kokku olemasolevatest osadest, mõtlemata sellele kui palju kulutab süsteem energiat päringute ja andmevahetuse näol. Tehisintellekt on moesõna, mida püüame pista oma süsteemidesse, rõhutades nende konkurentsieelist see on justkui moesõna nagu olid mega, turbo, 3D jne.
Mis juhtub inimesega, kellele ühiskond sisendab, et ta on üha väärtusetum, sest ta ei loo kasu, ta on ülalpeetav teiste loodud süsteemide poolt. Talt saab võtta vabadusi, teda saab sundida lennujaamades läbivalgustavasse skännerisse astuma, teda võib sundida üha vähem mõtlema, ning õpetada ümber odavaks tööjõuks. Ta peab tarbima teenuseid, mis on ta sihtgrupile määratud nii finants, tervishoiu, kui toiduaine tööstuste poolt. Hoidku selle eest, et ta läheb maale ja püüab endale midagi ise kasvatada, see on ohtlik, äkki ta lööb enesele hangu jalga ja siis peab süsteem selle eest vastutama ja teda ravima. See ongi heaolu pahupool, vabadust tegutseda tuleb piirata, et see ei piiraks teiste vabadust. Miks me peame ravima koerahammustuse saanud maainimest, kui saame ühiskondlikult teha tal maal viibimise võimalikult ebamugavaks, piirates ära transpordi ja enese elatamise võimaluse, et ta põgeneks linna või siis nutikalt loodud hotellihinnaga kuid 100% igapäevase täitumisega vanadekodusse.
Koolitused peavad olema lihtsad ja kergesti läbitavad, huvitavad. Kuhu on kadunud tuupimine, ning faktiteadmised? Vastus on Google päringu kaugusel. Me ei mäleta oma tuttavate sünnipäevi kui näoraamat neid meelde ei tuletaks. See on vabadus tegeleda mõttevabaduse nautimisega. Mis siis jääb üle, kuidas seda vabadust nauditakse? Mida tehakse? Järjekordne kokaraamat või kootud innovaatilise prillikotiga hipiturul laupäeviti ostjat otsides oma nutikust imetledes oodates, millal see kott hakkab paarikümne euri eest hoidma kellegi puuraamidega prilli.
Tehismõistus arenes tormiliselt II-maailmasõja järel ning ajal, kui oli tarvis koode murda ja morset lugeda. Sellest ajast peale on paljuski muutunud süsteemide kiirus, kuid algoritmid, näiteks süvaotsingu algoritmid üle graafide on kasutusel tänaseni.
Milline on siis tulevik? Väidetavalt ei suuda tehismõistus olla loominguline ehk juhuslik. Loomemajandus võib ohata kergendatult, töökohad mis on selles majandusharus pole ohus, kuid kas ikka on nii. Miks tehismõistuse silmapaistvad arendajad, mingil eluhetkel, kui mõistavad, et nende loodu võib maailma mõjutada, mitte paremuse poole, loobuvad valdkonnast, et mitte panustada sõjatööstuse hüvanguks? Miks tehnoloogia areng tammub ringiratast iseenese ideid lõputult kopeerides ja korrates? Miks maailm ei muutu turvalisemaks, kuigi naeratust oskab tuvastada iga pisike seebikarp-fotokas. Miks me endiselt panustame tädi-liidesele kui valvame pokri pistetud roolijoodikut, kes end siis kõigi valvekaamerate nähes salli abil elust välja lülitab? Kedagi ei huvita ja keegi tegelikult ei tee seda tööd, mis talt eeldatakse.
Jah, me oleme varsti oma autodes vaid reisijad ja metsik lääs, kus hobusega kapata kuhu ja kuidas tahad on läbi, see on läbi ka internetis. Internet on reguleerunud ja reguleerub üha.
Kas tasub püüelda ja kulda kaevata, ettevõtlust arendada, töökohti kaotada lootuses neid luua ning süsteeme optimeerida? Jah tasub ikka, tegutsemine tagab liikuvuse ning meil on vähem tarku süsteeme kui me tegelikult arvame.