Arvutite võimsust mõõdetakse tavaliselt programmidega, mida nad suudavad efektiivselt käitada. Programmide pidev uuendamine peaks teoreetiliselt tegema need kiiremaks ja vähem ressursinõudlikuks, kuid tegelikult on sageli vastupidi – iga uuendus toob kaasa suurema koormuse riistvarale, viies selle lähemale moraalsele vananemisele. Operatsioonisüsteemi tasandil on need uuendused sageli vajalikud küberturvalisuse tagamiseks. Vanad programmid võivad sisaldada turvaauke, mis avavad küberkurjategijatele uksed, kuid kas see on alati nii?
Rakendusprogrammid, nagu MS Office, Adobe Photoshop või Premiere Pro, on oma värskeimate versioonide puhul väga ressursinõudlikud, mistõttu võib nendega töötamine olla 4-5 aastat vanal arvutil tõeline katsumus. Kui oled kõik Adobe uuendused usinalt peale pannud, võib juhtuda, et saad küll tööd tehtud, kuid töörõõmu see enam ei paku. MS Office’i puhul on ressursikasutuse kasv vähem märgatav, välja arvatud juhul, kui osaled kümne osalejaga Teamsi koosolekul.
Turvalisust tõstvad lisad, mida programmid iga uuendusega saavad, on sageli kosmeetilised ning programmide põhiline funktsionaalsus on jäänud aastakümnetega samaks. Näiteks Photoshop 7.0 – selles on kõik vajalik olemas: veebiekspordi võimalus, piltide kihid, pintslid ja fotode värvide korrigeerimine. Programm avaneb sekunditega ega küsi Adobe serverist litsentsi kehtivuse kohta, võrreldes Photoshop CC viimase versiooniga, mille käivitumine võtab isegi väga heal arvutil aega pea pool minutit, enne kui avaneb tervitusaken.
Seega pole programmid ajapikku tingimata paremaks läinud; nad jälgivad ja koguvad pidevalt infot, et veenduda litsentside kehtivuses ning kohandada kasutajaliidest. Viimaste suuremate uuenduste hulka Photoshopis ja teistes rakendusprogrammides kuulub generatiivse tehisintellekti kasutuselevõtt, mida vanemates programmides polnud, ning analüütika kasutamine järgmiste kasutajate sammude etteaimamiseks.
Vanemate programmide litsentsid on järelturul sageli soodsamad võrreldes tarkvara kui teenuse lahendustega, kus sageli küsitakse 20 eurot kuus ühe rakenduse eest. Adobe, oma monopoolse positsiooni tõttu, küsib 50 eurot oma pilvelahenduse eest, samas kui vana Photoshop maksab järelturul 35 eurot. Photoshop 7.0 jookseb endiselt vanal Lenovo X250 sülearvutil ilma olulise graafikakiirendita, 8 GB RAM-mäluga ja Windows 11 Pro operatsioonisüsteemiga.
Videotöötlusprogrammide, nagu Adobe Premiere Pro, vanemate versioonidega võib aga olla keerulisem. Ehkki vanemad versioonid võivad töötada, on nende käivitamine tihti problemaatiline. Näiteks Premiere Pro CS6 suudab küll klippe töödelda, kuid nende importimine ja töötlemine võib osutuda väljakutseks. Kuid kui see töötab, võib renderduskiirus olla siiski üllatavalt kiire ja efektiivne, isegi vanemal riistvaral, nagu Intel i5 viienda põlvkonna protsessor.
Vanemate programmide kasutamisel võiks kaaluda ka vanema operatsioonisüsteemi, nagu Windows 7 või XP, kasutamist, mille saab järelturult 5-10 euroga. Rakendusprogrammid tuleks samuti soetada eBay kaudu, sest tarkvaratootjad on kõik vanad prooviversioonid veebist eemaldanud või peitnud.
Kokkuvõtteks, kui eesmärk on videoblogi loomine, on uue Maci ostmine ja igakuine 25-100 euro suurune tarkvarakulu majanduse elavdamise seisukohast kasulik. Kuid sama tulemuse saavutamiseks võib kaaluda ka soodsamat alternatiivi: Lenovo X250, mis maksab umbes 100 eurot, ning legaalne järelturu tarkvara vahemikus 20-150 eurot. See kombinatsioon võimaldab luua nii veebiklippe kui ka dokumentaalfilme.